Viis kuidas me tarbime meediat on tohutult muutunud pärast seda kui tekkis uus meedia. Meedia ei ole enam ühepoolne suhtlusviis – nüüd saab tarbija osaleda uudiste loomisel, anda otsest tagasisidet ja seeläbi mõjutada uudiseid. Suurim mõju traditsioonilise meediaga võrreldes on see, et nüüd tunnevad kõik, et neil on hääl.

Uus meedia võimaldab uudistele ligipääsu reaalajas, neid kiiresti erinevates sotsiaalsetes kanalites jagada, lugeda teiste tarbijate kommentaare ja selle abil kujundada oma arvamus – seda kõike kohe siis kui see juhtub. Tihti tekib uudis sotsiaalmeediasse enne kui ametlikud allikad jõuavad sellest kirjutada. Seega positiivseks võiks nimetada seda, et uus meedia on palju kiirem ja hõlmab palju suuremat publikut kui traditsiooniline meedia. Uus meedia on globaalne. [1]

Negatiivne aspekt on see, et kuna uues meedia on palju keskkondi, publik on väga lai, tarbija saab ise uudiseid mõjutada ning uudiste loojatel on tihti oma kaudsed ärilised eesmärgid, siis võib juhtuda, et fakte hakatakse kallutama ja tõlgendama endale kasulikul viisil. Tihti ei viidata korrektselt ametlikele allikatele või toetutakse puhtalt teiste arvamusel.

Järjest kriitilisemaks muutub „valeuudiste“ temaatika. Järjest rohkem on oluline uues meedias orienteeruda ja fakte kontrollida – siin me juba pöördume tagasi traditsioonilise meedia poole, kus on teada artikli autor ja faktid on suurema tõenäosusega kontrollitud ning korrektselt toimetatud. Traditsioonilise meedia kasuks räägib see, et uudise taga on konkreetne inimene ja tema reputatsioon – seega sotsiaalse surve tõttu on oluline, et see inimene, midagi välja öeldes, on fakte kontrollinud ning suudab toetuda ametlikele allikatele ja põhjendada oma arvamust.

Traditsiooniline meedia on natuke rohkem usutavam ja lihtsamalt tarbitav – alati ei ole vaja igal võimalikul viisil enda isiklikku arvamust üle maailma kuulutada.

Allikad